Eesti on ilus

August 1, 2008

Advertisements

Süsteem-süsteem!

August 1, 2008

Liiklus

Ärkasin eelviimasel New Yorki päeval kell 8 ja läksin asju ajama, vähemalt nii ma arvasin. Esmalt sattusin liiklusummikusse kus läbisin TomTomi hinnangul 250m lõigu 30 minutiga. Pisikese teega, mis liikus kiirtee suunas, ristus valgusfooriga ristmik. Kui meil oli punane, sõitsid ristmikult kõik välja ja ummistasid järgmise lõigu, seega kui meil läks roheliseks, ei olnud enam kuhugi sõita. Selline süsteem siis Manhattani külje all.

Kuskilt oli nagu kõrvu jäänud, et NY liiklus on paras mesilaspesa. Ja no nii ongi. Selgelt märgistatud ridasid ei peeta kohati millekski ja taksod sõeluvad nagu väiksed Asmerid. Ja kes on taksode roolis, enam kui pooled on ida-eurooplased, mõni ime siis J

Pagasimaksust

USAst välja lennates võib inimesel olla 2 käsipagasit ja 2 üldpagasit. 1 üldpagasi kohver ei tohi kaaluda üle 23 kg, muidu tuleb juurde maksta. 23-33 kg maksab 50 taala, ja üle 33 kg oli vist 200 taala. Eks see varieerub ka lennufirmadega. No loogiline ka eks – vead üleliia nodi ja maksad selle eest lennufirmale.

AGA, kui sul on 2 kohvrit ja mõlemad kaaluvad maks 23 kg ehk kokku 46 kg, siis ei pea üldse midagi maksma. Ehk siis – järelikult maksad selle eest, et lennufirma töötajatel on raskem sinu kohvrit tõsta, mitte et üldkaal on suur. Ja järelikult siis 23 kg kohvrit on normaalne tõsta ja 24 kg kohver on juba raske. 2x23kg tõsta on ka normaalne J

Minul sai kokku 4 pagasit ja Õnnel ka 4. Kogukaal on üle 110 kg. Maksma ei pidanud kumbki, jagasin oma esialgselt 32 kg kaalunud kohvri selle teema peale kaheks pakiks.

Pangandus

Vegasesesse kaasa võetud ja juurde tekkinud sularaha tuli mul panna panka. Läksin Bank of Americasse, aga see oli kinni, läksin järgmisel päeval uuesti, aga siis tuli välja, et vaja on kahte dokumenti, et konto avada. Ülejärgmine päev uuesti panka. Ilma USA aadressita ei saanud mittekodanikule kontot avada. Andsin ühe rotaluse California LA aadressi ja panin raha kontole.

Kuu aega hiljem läksin Bank of America New Jersey ühte pangakontorisse, panin passi lauale ja ütlesin, et tahaks raha välja võtta. Küsiti, kas ma konto numbrit tean (ei teadnud) ja kas mul pangakaarti on (ei olnud võtnud). Viisakalt teatati, et kuna Californias konto avajaga on hoopis teine teema, siis nende arvuti seda minu nime põhjal ei näita, veider?!? Leidsin hiljem oma kontonumbri üles ja läksin NJ väikeasula pangakontorisse, et raha välja võtta ja Kanada dollarid ka ära vahetada. Vahepeale veel, et USAs on enamikes Bank of America kontorites ka Drive-through teller. Pangas tegutses 3 algajat tellerit ja 1 vahetusülem, kes neid kordamööda aitamas käis. Esmalt muidugi teatati, et Califorias konto avanule ei saa raha anda. Pisut äpu teller aeti eest ära, aga ka vahetusülem ei saanud tükk aega nooti – varsti selgus, et kui arvuti üle kavaldada, siis ikka saab. 10 minutiga sain raha välja võetud.

Nüüd oli aeg Kanada raha ära vahetada. Raha sai vahetada ainult nii, et esmalt kanti see sulle kontole, ja alles siis on võimalik seda välja võtta. Aga Kanada raha ei saanud California mittekodanikust kontoomaniku kontole kanda J, süsteem ei lubanud, miskid aadressid olid valesti jne. Boss helistas kellegile IT-gurule ja üritasid koos süsteemist jagu saada. 20 minuti möödudes oli raha kontol. Seejärel antakse aga rõõmsalt märku, et raha ei saa täna välja võtta, alles homme saab, süsteem ei luba varem. Aga kuna sul kaarti ei ole ja lend läheb kell 8 hommikul, siis sa ei saagi raha J Nüüd on vaja teha kiirelt ajutine pangakaart, aga… teadagi, californias tehtud mittekodaniku kontole ei saa NJ’s kaarti vormistada. Üritab ja üritab, lõpuks jääb puudu ainult LA aadressi sihtnumber, mida ma ei teadnud. Ilma sihtnumbrita aga ei saa lõpuni vormistada. Otsin, üritan helistada, aga ei leia sihtnumbrit. Ja siis, kui ma juba kokku 50 minutit olin pangas olnud, ütles proua: “olgu, ma võtan siis ühe lihtsama meetodi abil su kontolt raha välja“. Hmmm, kas siis enne üritas raskel meetodil?

Apple’i pood

Midagi positiivse poole pealt ka. Apple on jaekaubanduse väga korralikult tööle pannud. Üle maailma on vaid 200 Apple esinduspoodi. Kummalisel kombel oli neid New Jersey’s (osariigis siis) tervelt 7. Kuna poode on vähe, siis on tung sinna suur ja kuna tung on suur, siis jääb ju mulje et midagi väga head pakutakse. Lisaks on kõik poed veel väga uhke kuid lihtsa ülesehitusega ja minu jaoks ennenägematult kõrge klienditeeninduse tasemega. Kujutage nüüd ette, et kolmveerandi Rotalia Tartu saali suuruses poes on tööpäeva lõuna ajal üle 30 müüja, kõik väga innukad ja asjalikud! Nädalavahetusel pidi seal olema 50 müüjat. Igale kliendile tuleb oma personaalne teenindaja, kes sinuga mööda poodi ringi käies kõike tutvustab.

Vana I-phone oli kuu aega läbi müüdud olnud, enne kui uus 3G versioon müügile paisati. Nüüd, nädal aega hiljem, oli ikka veel sellele saba. Kella 17 ajal seisis ukse taga sabas 20-30 inimest. Hind on vaid 200 taala. Aga sellele lisandub 2 aastane kohustus maksta mobiilioperaatorile 70 taalast kuumaksu ja liitumistasu 100 taala. Telefoni saab osta vaid USA kodanik omanimelise lepinguga. Kui ta tahab, saab ta lepingu katkestada, aga peab maksma trahvi 170 taala. Seega läheks koos maksudega I-Phone maksma 600 taala, asja juurde käiks paras nihverdamine ja lisaks ei saaks seda hetkel veel kasutada, kuna uus versioon ei ole nii kergesti lahti murtav.

Viimased päevad

August 1, 2008

Nagu näha ei ole peale reisi suutnud viimast postitust kokku panna. Kahenädalase viitajaga aga siin ta on!

Laupäeval, 12.07 suundusime 100km Torontost põhja poole jäävasse Jõekääru nimelisse eestlaste külasse, kus kõik tänavanimed on eesti keelsed (Lembitu, Pirita road, Narva jne). Tegemist on väga armsa Eesti loodusega mändide vahel paikneva külaga. Selle 160 ha suuruse ala ostsid 1960ndatel 3 eestlast ja on seal hiljem pinda müünud peamiselt vaid eestlastele. Rotalusi elab seal üksteise kõrval 6 ja pea kõik on juba alaliselt maale elama kolinud. Nagu piltidelt ka näha, on neil väga kaunid kodud. Suvi läbi on seal eesti laste laagrid ja igal aastal toimub Jõekääru Jazz. Kord oli seal kohal käinud lausa 7000 eestlast. See aasta esinevad seal Raivo Tafenau ja Sergio Bastos.

Astusime suure nalja- ja napsumehe Jaan Schaeri ukse taha, kes meid kohe sisse kutsus, Saku ette lükkas ja öömaja pakkus. Muuseas, Jaan on ka Saku ametlik maaletooja Ontarios ja vist ka Kanadas.

Väga suurepärase juhuse läbi toimus samal nädalavahetusel Jõekäärus Rotalia rebaste koolitus, kus 77 aastane olderman Tarvo Toomes ja ka teised kohal viibinud 5 Rotalia vanemat vilistlast rebastele Rotalia peo peal kätte tõid.

Lõunaks suundusime grillima Valdeko Noveki juurde, kus tutvusime 7 Toronto väliseestlasest 19-23 aastase rebasega. Poisid purssisid väga huvitavaid aktsente ja omavahel eelistasid inglise keelt. Kõik nad tulevad ka kevadel Tartusse volbrile. Magnus ja Tarvo juhtimisel toimus Eesti Rotalia elulolu tutvustav tund

Õhtul toimus Jaani juures õhtusöök eesmärgiga rebastele lauakombeid õpetada. Jaani kaasa Maimu oli valmistanud viiekäigulise õhtusöögi ja vein voolas ojadena. Suured tänud Schaeride külalislahkusele. Öösel liiguti lõkke äärde ning Eesti süldimuusika saatel jõudsid viimased mehed alles kell 7 sängi.

Ühel rebasel oli haiglane painduvus 🙂

Pühapäeval toimus lõunasöök vilistlase Kaljuranna juures, sai rebaste ja vilistlastega hüvasti jäetud ning päeva eesmärgiks sai kalastamine, Magnusel ka pohmeldamine. Tegime üüratu raha eest kalaloa, Eestis on aastane kalaluba sama kallis kui seal 1-8 päevane. Kõige tuulisem ja vihmasem päev reisi jooksul sattus just kalapäevale. Laine oli liiga suur ja väga head kohta ka ei leidnud, kiskusime mõned ahvenapoisid ja oligi kõik.

Linnumaja ehk siis ridaelamu Kanada moodi

Torontost tunni-kahese sõidu jagu lõunasse jääb sealne turismimagnet Niagara Falls, kuhu nüüd teekond viiski. Minu ettekujutus (usun, et ka teie) Niagarast oli reaalsusest hoopis teistsugune. Niagara ei ole mitte ainult looduse tõttu turismiobjekt, vaid Niagara Falls’i linn on ka kasiino ja lõbustuskeskus, nagu väike Kanada Vegas (siiski vaid 2 suurt kasiinot). All pildil maailma pikim mees ja lühim naine tema ees.

Niagara Fallsi jõgi langeb kahes osas. Kuna jõgi eraldab ka Kanadat ja USAd, siis nimetatakse ühte USA joaks ja teist Kanada joaks. Kanada oma, pildil paremal, on kõrgem ja massiivsem.

Juga on 54 meetrit kõrge ja selle all on veel 54 meetrit vee alla ulatuv jõesäng. Veepilv paistab olevat 150m kõrge. Vett langeb 120 miljonit liitrit minutis, millega on Niagara maailmas esikohal. Kõrguselt ületavad Niagara umbes 200-300 juga.

Eemal on näha vana roostes paat, mis on 50-100m kaugusel joast karile jooksnud 🙂

Algselt oli ilm pilvine, aga kui korraks päike välja ilmus ka homoseksuaalne värvikaar kohale.

Tünniga on Niagara kosest väga palju alla sõidetud. Ellu on seni jäänud 2 üritajat. Ainuke juhuslikult allakukkunud ellujääja on üks 7 aastane poiss.

Liigagi soolase rahasumma eest sai koske ka altpoolt vaadata. Lubati käiku kose taga, mis tegelikkuses oli vaid tunneliotsast paistev veepilv.

Järgmisel päeval sai teepeal forelli püütud, aga kohast kus kohalikud koguaeg kala saavad, me siiski midagi ei saanud. Õhtuks jõudsime ühetärni hotelli New Jerseys, vaatega üle ookeanisopi paistvale New York Manhattanile.

Hotell oli päris nukker. Tuba oli liiga palav ja esimese asjana soovisin aknast välja kiigata ja jahedamat õhku sisse lasta. Kuna varem ei olnud sellise asjaga kokku puutunud, siis tõstsin pildil paistva aknaserva üles. Tuli aga välja, et uskumatult kergelt üles käiv aken hoidis kinni konditsioneer, mis mõistagi seepeale aknast alla kukkus 🙂 Vaevu vaevu jäi stepsel seina külge kinni ning konditsioneer kõikus rõõmsalt tänava kohal edasi tagasi aplodeeriva publiku saatel, väiksed tükid aga sadasid tänavale. Kahe hobujõu abil sai see taas üles vinnatud ja parimal moel remonditud. Selle õnnestumine peaks ka pildilt näha olema. Hiljem jäi veel Virpi oma toas luku taha ja uks tuli maha murda 🙂

New Yorgi ja Manhatteni jaoks jäi aega liiga vähe, sest järgmisel päeval oli veel vaja elektroonikat osta ja pankade ning lennuliinidega sõdida.

Kiire õhtune tiir autoga linna peal ning ära magama. All Times Square.

Minu lend läks hommikul kell 7.45 ja sõitsin Las Vegasesse tagasi 🙂 Kuna ma ei teadnud, et kui ma suunal Las Vegas – Chicago – Copenhagen – Tallinn esimeses sihtkohas lennukile ei lähe, siis Chicagos mind enam pardale ei lubata, oleksin peaaegu jäänud lennust maha. Plaanisin esialgu Chicagosse suunduda, aga Maimu suutis mind paar päeva varem sel teemal hoiatada.

Las Vegase lennujaamas oli veel selline vahejuhtum. Viisin oma koti ühele istmele ja siirdusin burgerit ostma. Tulin 5 minutit hiljem tagasi, istusin ühe tädi ja oma koti vahele ning asusin kotist midagi võtma. Jörsku haaras tädi üle minu mu koti ja hoidis sellest elu hinnaga kinni ise valjul häälel karjudes: “Mis sa teed, see pole sinu kott”. Vaatasin igaksjuhuks veel hämmelduses kotti ja veendusin, et see ikka on minu oma. Küsisin, et mis te teete, siis ikkagi on minu kott. Tädi vastu, et ei-ei, see on ühe noormehe oma kes siin just oli. Peast käis läbi, et proual võib olla midagi mäluga lahti, et ei-ei mina ju olengi see noormees ja võin öelda mis värvi sokke ja alukaid seal kotis on. Ei-ei, teie ei ole see noormees. Paarkümmend sekundit ei tulnud ka pähe kuidas tõestada, et see kott on minu. Lõpuks näitasin tädile kotis olnud fotokast mõnda minust tehtud pilti ja peagi sai koos rahupiipu tõmmatud…

Ühtkomateist

August 1, 2008

Reisi jooksul sai tehtud 2900 klõpsu fotoaparaadiga, 1250 pilti läks arhiivi.

Veel üks meenutus Taavist. Otsime San Franciscos öömaja ja oleme parasjagu lillade linnaosas. Räägime ühe väikest kasvu Taavist pisut vanema mehikesega tema hotelli hindadest. Hind osutub liiga kalliks ja lahkume. Lahkudes lausub Taavi: „maybe we’ll see you later“ ja teeb onule kogemata silma J

Henno kasutatud vanad Eesti ütlemised:

Maitse asi, ütles kukk ja nokkis nina.

Eks me näe, ütles pime ja läks tummfilmifestivalile.

Veel paar muud:

Kas maksab minna, ütles Magnus ja läks Virpiga poodidesse.

Oli nigu oli musi, ütles Taavi.

Reisi lõpp läheneb

July 15, 2008

Kas pole veider kui vähe me oleme näinud selle aja jooksul 🙂

Blame Canada!

July 15, 2008

Kolmapäeval 09.07 võtsime suuna Toronto peale, kus ootas meid Rotalia auvilistlane Henno Sillaste. 7 tunnist reisi kroonis jõudmine Kanadasse, maale kust on pärit kõik halb (USA huumori läbi). Tegelikult teame ju kõik, et „tõotatud maa“ on pigem Kanada kui USA ja seda on reis ka näidanud.

Piiriületus oli omaette ooper. Vist eeldasime, et maale saab ka ID-kaardiga kuna meil ju viisavabadus ja puha. Autotee piiripunkti esimeses putkas peatas meid lõbus kanadalane, kes kenasid neitsikuid nähes veel lõbusamaks muutus. Igatahes küsis ta meilt, kas meil passid ka on. Ütlesime, et jah, aga kottides. Ta ütles, et see on okei ja suunas meid edasi ühe tollihoone juurde öeldes “teilt küsitakse seal vaid mõned küsimused teie identiteedi kindlaks tegemiseks“.

Sinna jõudes ütlesid 2 karmi tollitöötajat meile, et palun tulge autost välja ja seiske auto ette dokumendid käes. Sõnagi lausumata asuti autot läbi vaatama, esmalt tundus et üldpilgul, aga kui jõuti tagaukseni, siis oli näha, et läbi vaadatakse kõik – avati kõik purgid ja pakid, sorati läbi kõik kuni pesuni välja, katsuti sokirullid läbi jne. Kõrval seisis suur reklaamsilt – „Discover Ontario“, nii käib see siis Ontario moodi vist J. Kuna see „identiteedi tuvastamine“ oli juba pisut alandav, siis läksin auto kõrvale, et näha mida täpsemalt tehakse ja mind käsutati auto ette tagasi.

Seejärel saabus neiu mustas püksis ja ütles, et nüüd tuleb sõber koer, ühelt poolt, kes vaatab teie auto läbi. Osad asjad, mis olid esiistmete ees põrandal, tõsteti armatuurlauale. Rätikud jäid istmetele ja läbiotsimise käigus istmelt maha kukkunud Virpi riided jäid ka maha. Saabunud koer käis üle istmete, rätikute ja riiete jättes sinna oma karvu, ajas ümber toidkorvi, lakkus lahtises pakendis olnud pirukat ja töö oli tehtud. Kõik inimesed olid muidugi olnud ka parajalt üleolevad kogu protseduuri suhtes. Asi oli juba päris kummaline. Andsime märku, et soovime kirjutada kaebuse.

Kohale saabus keegi tädi, kes seisis keset kõiki teisi tolliametnikke ega andnud kuidagi märku, et tema on nüüd keegi kellega tuleb suhelda. Hiljem väitis ta, et me ignoreerisime teda 5 minutit. Johhaidii! Ühesõnaga sees saime teada, et kui oleksime passe näidanud kohe, siis oleksime minutiga sealt läbi saanud. Nüüd läks meil 2 tundi. Kogu olukorra oleks saanud ju lahendada palju lihtsamalt. Esimene mees oleks saanud meil paluda passid välja võtta selle asemel, et kirjutada meile paberile „no documents“ või hoiatada mismoodi käib identiteedi tuvastamine, teised oleksid võinud enne oma protseduure rääkida mida ja miks nad teevad ja koeratädi oleks võinud lihtsalt natuke ajusid liigutada.

Tee peale jäi veel Middlesex County’s asunud Londoni linn. Muuseas Londone on Kanadas 1, aga USAs suisa 12. Usas on ka veel 12 Bagdadi jne.

Henno juurde jõudsime peale 22 õhtul. Perekond Sillaste elab 1880ndatel ehitatud majas kesklinnas. Selle ajastu majad on seal väga nõutud, ühe naabermaja hind ulatub 40 miljoni kroonini. Henno ja Maie küpsetasid meile õhtusöögiks mahedat purksi. Aias jooksid ringi pesukarud, kes kassitoitu näost sisse ajasid. Need seal igaõhtused külalised. Pesukarud on seal üldiselt põlatud ja keegi neid ei toida, aga Sillasted on liiga hea südamega. Meile muidugi sobis, Õnne sai loomadega vestlust arendada. Pool 1 läksime voodisse ja 1 jäime magama (Virpi pani killu kõrvalvoodist).

Torontos koos äärelinnadega elab tervelt 3 miljonit inimest, sealhulgas üle 12000 eestlase, mis teeb Torontost välismaailma kõige suurema eestlaste kogukonnaga linna. Kui keegi soovib kunagi kuhugi kolida või vahetusõpilaseks minna, siis seda paika võime soovitada (Juhan sa ju tead millest räägime).

Hommik oli pika unega. Jalutasime linna ja möödusime ka Rotalia majast.

Jalutasime läbi ülikoolilinnaku, mis koosneb kenadest parkidest ja vanadest uhketest hoonetest.

Kiviviske kaugusele jäi pilvelõhkujatega kesklinn. Pildil Henno (kes on arhitekt) ühe lemmikehitise aatrium.

Tänavatel oli palju andekaid ja vähemandekaid kunstnikke. Esimese pildi vana tegi ülikiires tempos mõne minutiga kõigi silme all spray’dega kunstiteose. Teine kasutas kriite.

Kaugelt kõrghoonete vahelt paistis üks kõrgel asuv suure terrassiga söögikoht. Tegime seal erinevaid kokteile ja nautisime vaadet linnale pea 3 tundi. Virpi muidugi haihtus shoppama peale esimest sõõmu.

Viimane sihtkoht Cn Tower paistis juba üsna lähedal olevat, aga ometi tuli veel 20 minutit vantsida. Oma 553 meetriga 31 aastat maailma kõrgeim olnud ehitis tundubki koguaeg lähedal olevat. Eelmisel aastal möödus üks Dubai alles ehitatav ärihoone Toronto tornist kõrgustabelis, muuseas Vilniuse teletorn on edetabelis lausa 8s.

Ühesõnaga, pilet torni tippu maksis pea 300 krooni nägu ja me oleme ju vaesed eestlased. Mis Henno hiljem rääkis pani aga pisut pead vangutama – lift ja ülemine vaateplatvorm pidid seal olema klaasist põrandaga, mmm. Muuseas – keskmiselt 35 korda aastas lööb sinna sisse välk.

Teine hommik Henno juures siirdusime tuntud gurmaani Henno jälgedes tema ühte lemmikrestorani „Dim Sum“, mis asus ehedas hiinalinnas. Tegemist on hiinarestoraniga, aga erinevalt meie Pangedest oli seal ikka see tõeline hiina toit. Dim Sum tähistab teatud toitulustusviisi – istud lauda maha ja sinust vuravad mööda suurte toidukärudega prouad, kes siis üritavad sulle kõike oma head paremat pakkuda. Kokku saab valida vast nii 50 erineva värskelt ja „handmade“ küpsetatud toidu vahel. Alloleval pildil ka nende rahvuslik küpsetusviis, puust kausikestesse pannakse toit ja siis aurutatakse ammu välja töötatud meetoditel ühe auruga energiasäästlikult suur hulk toitu ühe korraga läbi.

Võimas on see koht seetõttu, et seal oled sa ainuke barbaar keset seda hiinlaste merd (nii 150 inimest). Ja õigupoolest ei ole nad õiged hiinlased ka. Nad on ajalooliselt niiöelda Hiina paadialused ja mereröövlid, kes on hiinlaste silmis nagu meile mustlased. Aga siia immigreerunud, on nad saavutanud oma elujärje ja tunnevad ennast nüüd seal tähtsalt.

Päeval suundusid kõik teised shoppama, aga ma otsustasin, et peab blogi peale ka pisut aega kulutama. Kokkuvõttes sain vast pool tunnikest tööd teha ja ülejäänud aja ajasin Henno ja Maiega juttu. Vahepeal käisime Henno lemmik lihapoes ka õhtusöögiks loomaliha toomas, kilohind 250 krooni tõotas midagi head ja seda see ka oli.

Viimne õhtusöök kulges taas gurmaani veine maitstes (muuseas hommikuks saime 4 aastast elavat juustu maitsta), õues vurasid ringi pesukarud ja vanad eestlased edastasid meile oma elukogemusi. Muuseas saime kuulda, et kevadel käis seal samas istumas peaminister, omal ajal on seal käinud mõlemad meie presidendid, nii Meri kui Ilves, ning lisaks magasime me Lauristiniga samas voodis.

Elagu Eesti!

My … is broken, but our happy trip continues

July 15, 2008

Viimase päeva enne ameeriklaste suurt püha, mil nad tähistavad seda, et kodusõjas üksteist nottisid, vihkasid ja alandasid, aga mis kõik lõppes ju kokkuvõttes nii ilusti, jõudsime päev otsa oma masina võimeid testida ja sõitsime pea Omahani välja. Väga võimas loodus taas tee peal ja kõrval. Lääne-USA ehk 1/3 riigist on pikilõikes mägine maa, kesk ja ida on tasased. Enne Denverit lõppevad mäed, sinna jäävad ka väga populaarsed USA suusamäed, kõrgemad on seal pisut alla 5 km merepinnast. Alla 10 tunni autoga sõita ja jõuad kõrbest igilumeni. What goes up, must come down – peale tõuse ja suurt automootori piinamist jõudsime languseni. Uskumatu, aga 15-20 minutit ei saanud gaasipedaali kasutada. Ja väga pika aja saatis meie teed kiirevooluline mägijõgi. Öösel olime Nowhere’s, GPS näitas täpselt „In the middle of“.

Iseseisvuspäev 04.07 möödus sõites ja ühte Chicago eeslinna Glen Ellysesse jõudsime juba pimeduses. Õhtul oli plaan ilutulestikke ja pidupäeva linna vaatama minna. Teel 30 sõiduminuti kaugusel asuvasse Chicago Downtowni nägime üht-koma-teist paukumas. 22 ajal kesklinna jõudes ei olnud aga enam midagi teoksil. Pubidesse ei olnud meil ka asja, sest noorpaar Lepasalusid oli dokumendi maha unustanud. Aga öine Chicago tuledemängus massiivsete kõrghoonetega oli väga kena.

Chicago linna esimene asunik oli 1790ndatel sinna saabunud. 19nda sajandi teisel poolel oli linn USA suuruselt 90s, kuid kasvas 30 aastaga 30000lt 1 miljonini olles seega 20 sajandi alguseks juba 3s ja on seda 3 miljoniga tänini (suuremad vaid New York, kuhu me ka teel, 8 miljoniga ja Los Angeles 4ga) Chicago downtown paikneb jõgedesängi saartel ja on olnud koduks USA suurimatele maffiosnikele.

Linnas erilist tähistamismeeleolu küll tunda ei olnud. Sammusime kuni jõudsime ühe erilise McDonaldsini. See on 50 aastat tagasi asutatud esimene Mäkk Chicagos. Säilinud on esialgne disain, kuid hoone on uuesti ehitatud.Tegemist on kahekordse söögikohaga, kus on nahkdiivanid ja luksuslik interjöör, kokku mahutab ta 300 rämpsuhuvilist. Parkimise eest, nagu suurlinnades kombeks, 15 taala tund makstud ja oligi päev taas Jaapanis.

Ka järgmisel päeval ei suutnud me ühegi fotoga maha saada, seega peate kuiva teksti veel pisut seedima. Hommikusöögiks sai esmakordselt proovitud USA võileiva toitlustusketti Subway. Suur röstitud disainvõileib valmis, suundusime kenasse tiikidega parki sööma. Järgnes 6 tundi linnaäärses Fashion Outletis. Kesköö paiku jõudsime laupäevaõhtusesse Chicagosse ning maandusime öölokaalis Ruby. Kuigi koht oli rahvast täis, olid kõik istekohad tühjad, kuidagi vastupidine Eestile. Ööklubis oli naistel väga popp käia ringi pesu väel. Taavi jõi ennast taas kiirelt vinele ja otsis vanemaid prouasid. 3 ajal suundusime kodu poole.

Järgmise päeva suursündmuseks oli Taavi lahkumine Eestimaa poole. Hüvasti jätma koguneti Chicago Eesti majja, mängima tuli nooruslik popbänd Kukerpillid. Meilegi ootamatult oli kohale tulnud ka üle 50 Chicago eestlase. Eesti maja paiknes kenas looduskaunis kohas Estonian Lane’l. Maja osteti kuskil 50ndate lõpus ja sellest ajast on seal eestlust ülal peetud. Maja juurde jõudes hüppas Eesti maja hoovist välja kits. Kas poleks tore kui Eestis midagi sellist näha võiks. Hiljem teati veel rääkida, et nädal varem komistas üks daam oma arvates vooliku otsa, tegelikult oli madu ümber jala, ja et seal lähedal on keegi surmanud mürkmao. Lisaks on kunagi nähtud seal hoovis ringi jooksmas suurt puumat.

Seltskonnas oli ka kohalik Hercule Poirot, siiski Eesti poliitik Jüri Toompuu, kes meile pikalt rääkis kui õigustühised on Eesti riigikogu otsused kuna nad on vastuolus põhiseadusega.

Allolev kuju oli hämaras sauna eesruumis, kus kõik üritasid välja lugeda, mis seal kirjas on. Taavi lues sealt soravas ja kõlavas eesti keeles välja: „Oli nigu oli musi“, mis arvestades selle kuju kaubanduslikku välimust ei ole ju absoluutselt naljakas.

Sekka veel Taavmani huumorit.

Sõidame Rodeo Drive’i suunas ja Taavet teab ühe poe kohta rõõmsalt ja märgatava erutusega märkida: „oh, seal poes on ju naisteriideid ka“.

Oleme San Franciscos. LA jääb üldse väga vales suunas kui Vegas poole liikuda. Teise sixpacki keskele jõudnud Taavi jutt on muutunud kiiremaks ja vähem sisulisele poolele rõhku panevaks: „aga kas siis lendame maad mööda LA kaudu Las Vegasesse?“

Sõidame mägisel teelõigul, Taavi vaatab mäe poole ja lausub: „siit võiks mõni karu mäest alla kukkuda pott-pott“.

Kui keegi tahab, et reisil nalja saaks, siis Taavi on alati vaba, vallaline ja ülemeelik.

Esmaspäev 07.07 möödus Six Flags lõbustuspargis. Tegemist on sama börsifirmaga, mille aktsia mõni aasta tagasi 20 kordse languse lõppfaasi jõudis. Kõikide atraktsioonide ühekordseks läbisõitmiseks kulus terve pikk päev. Sinna sisse mahtusid vabalangemine, surmasõlmedega ameerika raudteed, supermani asendis lendamine suurel kiirusel, 100 km/h pika sirgega U kujulisel atraktsioonil edasi tagasi kihutamine kiirendusega 3s/100m, neljakohalise vaguniga täiskiirusel pimedas järskude languste ja tõusudega ning 180° kurvidega raudtee, veepark ning palju muud. Ausaltöeldes läheb siin autos seda blogi kirjutades süda rohkem pahaks.

Teisipäev möödus Fashion Mills shoppingkeskuses – oh neid naisi, viimast korda reisime nendega! Seal oli eraldi otsaosana ülisuur jahi- ja kalastuspood. Seal oli 2-4 kiloste forellidega väike tiik ja 2,5 meetrit kõrge 5x10m akvaarium, kus ujusid suured sägad (suurim nii 50 kilone) ja muud suured olevused.

Teadmata kadunud

July 9, 2008

28-29.06 ööd veetsime taas Las Vegases. 28 hommikul käisime söömas samas kohas, kus viimase Vegase öö Õnnega 17.06 ööbisime. Kiirustasime sinna sööma kuna arvasime, et toimub jalgpalli EM finaal, aga tuli välja et see on hoopis pühapäeval. Tegemist oli ikka konkreetselt „Vaese mehe Vegasega“, kus öö maksis 30 taala ning kõik muugi oli odav. Samas oli kõik ka taseme jagu viletsam kui Vegases, kuid suur mängupõrgu oli seegi.

Vegase enda hotellid olid kõik kinni ja nii veetsime öö äärelinna hotellis, 11 km kaugusel kesklinnast.Päeval käisime Tropicana hotelli basseini ääres ja me Taaviga mängisime blackjacki basseinis laua ääres. Allolev pilt on tehtud 2 nädalat varem tööpäeval, sulgemisajal suht tühja basseini ääres. Nädalavahetusel kubises seal inimestest.

Plaan oli panna peoriided selga ja ka mõnda ööklubi külastada. Mina väsisin ära ja läksin magama, Õnne tutvustas Vegase uustulnukatele linna ja kõndis uute kingadega endale suured vesivillid talla alla, mõnna. Klubisse nad ei jõudnud ja saabusid nelja ajal koju.

Järgime päev kolisime Tropicana hotelli, kus hind oli võrreldes eelmise päevaga 3 korda langenud. Maja ees sai tõmmata tasuta kangi ja võita endale tutikas Chrysler. Mina ja Virpi tõmbasime välja tasuta pääsme Magic Show’le ja noorpaar Lepasalusid sai seda vaatama minna. Igale külalisele andis hotell boonusraamatu, kus oli allahindlusi buffet’le, showdele ja mis peamine – boonuslehed blackjackile. Taavi oli omandanud kerge sõltuvuse ja jättis mõned oma lehed alles, Kõik muud lehed said minu kätte ja nii veetsin pea 6 tundi blackjacki mängides. Taavi jäi pisut miinusesse, mis oli iseenesest kurb, sest ta ju nii armas poiss. Minu õhtu lõppes sisuliselt mängukeeluga J Virpi ja Magnuse õhtu lõppes kell 18 ning nad magasid 15 tundi jutti!

30.06 päeva sihtkoht oli Grand Canyon. Kui kopteri tuuril käisime Õnnega Kanjoni lääneosas, siis nüüd lähenesime põhja poolt kesk-Kanjonile (Suur Kanjon on 300-400 km pikk). Veetsime tunni Kanjoni serval ja muud peale piltide teile edasi anda ei olegi vaja. Öömaja jäi meile Hurricane linnakesse.

01.06 Jõudsime Zioni Rahvusparki. Pargis midagi ennenägematut ei olnud. Taas kanjonid, kaljud, väiksed joad ja kena loodus. Õhk oli pisut jahedam kui mujal seni, ja see andis põhjust matkama minna. Virpi, Taavi ja Magnus läksid mägesid vallutama ja teised jäid alla.

Zioni parki külastas eelmise sajandi esimesel veerandil keskmiselt 10 inimest, varsti ehitati juurde teid ja pargi külasjate arv tõusis mõne sajani. Siis ehitati välja parkimiskohad, tervelt 400. 80-90ks oli aga korraga pargis 1000-2000 autot kandideerimas nendele kohtadele kitsal mägiteel. Käiku lükati bussid ja täna enam seal muudmoodi liigelda ei saagi. Külastajate arv on jõudnud kahe miljonini aastas. Pargi ilusaim koht oli vast jõgi mis voolas kahe suure kaljuseina vahel.

Päikeseloojanguks jõudsime järgmisse sihtkoha, Bryce Canyonini. Sellel oli 2 vaateplatvormi – sunrise ja sunset point. Kahjuks jõudsime täpselt siis kui päikest veel vaid viimaste kaljunukkide peal näha oli. Esimesel päeval Vegases kohatud eestlased juba rääkisid, et see on võrratu vaatepilt. Bryce Canyon on eriline kuna see on moodustunud vihma- , jää ning lume sulamise vee tagajärje. Vesi on end läbi liivakaljude allapoole uuristades jätnud püsti suured liivasambad. Võtsime sellest hoolimata piknikukorvi kaasa ja istusime mõne aja kanjonisse põrnitsedes.

215 päeva aastas on seal õhutemperatuur alla 0 kraadi celsiust. See andis ka tunda, päikese kadudes, kadus ka soojus ning järgnes harv juhus kui autosse minnes tuli panna sisse soojendus, mitte konditsioneer. Öö veetsime Escalantes.

Järgmisel päeva hommikul kell 6 suundusid noored armunud Taavi ja Magnus kalale. Välja püüti kümmekond lõhelist ja 1 värdjas, keda saab täpsemalt vaadata Orkutist Taavi Tapneri konto alt. Jah, see asi Taavi käes. Hiljem jõudsime Capital Reef Loodusparki, mille peamiseks atraktsiooniks oli looduslik sild. Taaskord vee poolt uuristatud käik jättis 15 meetri kõrgusele silla, millest paistis et saanuks ka üle kõndida. öö Grand Junctionis.

Ja Magnusel on täna sünnipäev. Õnne sulle tänaseks Magnus!

und ei ole

July 8, 2008

tere sõbrad,

teised magavad, aga mul ei ole und. Seega mõtlesin, et pean võlad tasa tegema. Nagu mõistate on blogi juba ajast ja arust. Selleks on ka paar lihtsat põhjust – kiire on olnud, netti ei ole vahepeal olnud ja vahetevahel olen laisk olnud. Natuke halb, palju head läheb ju meelest, samas ei pea ka pikalt kirjutama kui ei oska midagi siia kirja panna. Aga ega viimase 10 päeva jooksul ei ole ka jube palju toimunud. Oleme pikemalt mõnes kohas peatunud, lühidalt öeldes 2 ööd Vegast, 2 ööd Chicago poole, ja nüüd paar ööd siinkandis, aga kõigest täpsemalt peagi.

Tegelikult on mõnda aega olnud plaanis midagi ka niisama USA kohta kirjutada. Paljud huvitavad asjad lähevad meelest juba ära, aga midagi ikka on meeles ka. Panen siia vahele nüüd ühe pildi, sest pikka juttu ilma pildita ju keegi ei loe, aga kui pilt ka on, siis on nii ahvatlev vähemalt eest ja tagant ära lugeda.

Mõned mõtted raiskamise kohta.

Bensiin.

Kütus on siin teadagi alati odav olnud. Valitsus on leidnud, et nii on ameerikale kasulik. Mis odav, seda aga ei loeta ja raisatakse. Paljud sõidavad tavaliste või väga koledate kastidega maasturitega, tohutud monstrumid mis imevad tohutult kütust. Maailmatuntud keskkonna kaitsja Al Gore (http://www.algore.com/), kes on hakkama saanud väga suurepäraste dok-filmidega ostis endale ka hiljuti just selle kõige-kõige enam kütust imeva ameerika auto (oli vist Cadillac Escalade). Mida siis enam mõelda?

Hiljuti oli meedias teinegi uudis, et üle USA tuleb Eesti rahas kümnete (võis isegi olla sadade) miljonite eest välja vahetada kütusetankureid, sest vanad aparaadid ei võta ette numbrit 5, ehk siis 5 taala galloni eest. Kui need aparaadid püsti pandi oli kütuse hind vast taal kuni mõni ja keegi ei osanud arvata, et hind võiks tõusta nii palju. Kütuse hinnad USAs varieeruvad – läänerannikul oli 5, kohati ka kuni 6 taala, siin ida-kesk on kütus isegi 3,2 odavaimal juhul. Aga keskmiselt 4 teeb hinnaks 10 krooni liiter.

Ühesõnaga raiskajad on nad niiehknaa, ei kujuta ette kaua ressursside ümberhindamine aega võtab. Isegi ühel tartlasest Chicago maalril on ka 6,6 liitrine masin jalge all ja ta kurdab et ta üür (7000 krooni kuus) on jube suur.

Aga välja tahtsin jõuda hoopis mujale. USA ristmike ja STOP märkideni. Vaatan, leian vist ka ühe illustreerija.

USA enimlevinud liiklusmärk on…….. Õige, STOP. Variatsioonid veel STOP, STOP one way, STOP all ways, SOP (Homeri esituses The Simpsons animafilmis).

Kus ja miks kasutatakse STOP märki……. Õige, igal pool ja niisama.

Mida ütlevad kütustsäästvat sõitmist propageerivad programmid. Enim kulub kütust ebastabiilse sõidukiiruse ja pideva kiirendamise tulemusel.

Neil, kes tulevad mujalt Eestist Tartusse, jääb sageli mokk töllakile, et milleks on vaja nii palju neid võrdõigusega ristmikke – paneks peatee ja anna teed, kõik. Näiteks Näituse ja Veski nurgal on selle võrdõiguse tulemusel naabrite sõnul toimunud enam kui 100 kokkupõrget. Jah olen ka märkidega nõus, aga juhtudel, kus saab õigustatult piirata õuealades vm autode kiirust.

Teemasse tagasi. San Francisco on oma äärelinna tänavate tõttu ääretult ilus linn. Olete kindlasti filmidest näinud tagaajamisi madalate majade ja pidevate ristmikega tänavatel. Aga kõigil neil tänavatel (mõned on 2-3 km pikad) on iga 50 meetri tagant STOP all way märk. See tähendab, et kõik kes jõuavad ristmikuni, peavad peatuma ja kes enne peatub, võib esimesena edasi sõita. Aga ühe tänava kohta teeb see 10-50 kohustuslikku ent mittevajalikku peatust. Kuna linnad on igatpidi ruudu, siis ristub veel iga tänav sama paljudega. Lisaks on STOP märgid veel igas kujuteldavas kohas, kõikdes parklates on neid hulgi, kõikides mahasõitudes ja väljasõitudes.

Ja kui me võtame kõik need tänavad ja teed, mis siin on, ja kõik need linnad kogu suures U. S. & A’s ja korrutame need läbi nende maasturite kütusekuluga kiirendamisel, siis mis numbri me saaksime?
Ja kui arvutaks välja kui suur oleks sääst, kui neist STOP märkidest kasvõi kolmandkik kaotada ja kolmandik asendada “anna teed” märgiga…. Ma arvan, et need ei ole kaugelt mitte miljonid, ega ka miljardid dollarid, neid nulle saab vast rohkem…..   Aga selline on kultuur, nemad ilmselt vaatavad et mis värk meil siin Euroopas ka toimub.

Seep ja sool jms.

Täiesti tühised asjad, mis seal ikka eks? No see pole ainult USA mure, aga – kõikides hotellides ja motellides on ühekordsed seebid. Kenasti pakendis, rebi pakk puru, pese 2 korda käsi (loe: kasuta ära 5% seebist) ja jäta seep koristajale ära viskamiseks. Koristaja paneb uue seebi jne. Korrutame taas seebid ja ööpäevad aastas ja h(m)otellid linnades ja teede ääres (neid on meeletult!!) kõikjal üle USA. Paneks äkki seinale vedelseebi ja ühekordse koguse piiraja peale. Ma ei taha teada seda numbrit ausaltöelda, mida annab nii veidra asja pealt kokku hoida…

Sool ja McDonald’s (ja sõbrad). Küsisin Mäkist oma friikatele (väiksed) juurde soola, tädi pani mulle kaasa 5 pakki ketsupit ja 7 pakki soola!

Kirjutan homme-ülehomme veel reisist. Suveilm pidi koos meiega juuli teises pooles tulema, oodake…. Elagu Eesti!

Rahvuspargid – Yosemite National Park

July 3, 2008

27.06 algas meie rahvusparkide tuur. Esimeseks peatuskohaks Yosemite National Park. See on USA rahvusparkidest (304st!!!) kõige esimene, mis võeti riikliku kaitse alla säilitamaks selle ilu ja tagamaks looduse puutumatust. Korralduse selleks andis president Lincoln aastal 1864 Ameerika Kodusõja ajal.

Väga ulatuslikul alal asuva pargi esimene peatuskoht oli Yosemite Village. Suured mäerahnud (mille on loodus kunagi maapõuest üles surunud), kõrged kosed, rohelus ja liiga palju inimesi 🙂 Turismikeskuses paiknes suur muuseum ja enam kui sajakohaline kinosaal, mis iga poole tunni tagant inimestega täitus.

Mäed ja kaljud on oma kuju võtnud miljonite aastate jooksul ja enam väga sagedasti maanihkeid või kaljuseinte varisemisi ei toimu. Seda huvitavam oli vaadata, kuidas parki olid loodud sillad ja ajutine tee kuna vastaskalda vana autotee oli 75-100 meetri ulatuses kaetud hiljuti langenud kivirahnudega.

Yosemite rahvuspark ulatub enam kui 60 km läbimõõdus Yosemite Village’st Mariposa Grove’ni, mis on koduks sekvoiadele. TomTom vedas meid taas ninapidi kuna ei tunnistanud Mariposa Grove’i ja viis meid Mariposasse, mis asub 60 km kaugusel hiidpuudest. Seetõttu jäi parki jõudmine hämara aja peale. Mõnes mõttes oli see aga positiivne, sest inimesi oli vähem ja metsloomad hakkasid ringi liikuma.

See Sekvoia on langenud enam kui 100 aastat tagasi ja selle aja väga hästi üle elanud.

Sekvoiad olid peale nende avastamist suure riskigrupi all, kuna suurest puust ehitamine oli moes ja puid võeti rõõmuga maha. Sekvoiade õnneks on need suured ja võimsad puud tegelikult väga haprad ja langedes kukuvad paljudeks suurteks tükkideks. Võimalik, et see isepära päästis sekvoiad lausraiest.

Selle pargi vanim ja suurim sekvoia on 10 meetrise läbimõõduga “Grizzly Giant”, millel vanust enam kui 2700 aastat. Maailma vanim, 3266 aastane sekvoia asub Sekvoia Rahvuspargis paarsada kilomeetrit lõunasse.

Pargist lahkudes nägime lähedalt ühte hirve. Kõndis rahulikult mööda inimeste kõnniteed mäest alla ja ei põgenenud ka siis kui üks poiss suure kisaga mäest alla temast 15 meetri kaugusele välja jooksis. Sealt edasi autoni kõndides nägime 10 minuti jooksul veel kolm korda kitse tee ääres. Loomi näeb siin üldse väga sageli, õhtupoole nägime tee ääres hunti ja järgmistel päevadel on kitsed tee ääres ja jänesed sõiduteel jänesehaake tegemas tavaline vaatepilt olnud.